Jarno Lauri kõne Eesti Vabariigi 107. aastapäeva pidulikul kontsertaktusel

Austatud külalised, kallid sõbrad, rõõm on teid tervitada meie omariikluse peatsel sünnipäeval.

Veebruari lõpus võib veel pakast tulla, aga me teame, et talve selgroog on murtud ja tema üks silm kisub nutule. Lumikellukesed hakkavad valge vaiba all ennast valmis sättima. Ükskord tuleb kevad niikuinii. See on nagu kogu meie ajaloo ja iseseisvuse metafoor.

Jõulud ja jaanipäev on pühad, kus pered saavad kokku. Vabariigi aastapäev on püha, kus me kõik saame korraks ühiseks pereks. Jätame kõrvale eriarvamused ja laseme auväärt sünnipäevalapsel särada. Küsime temalt: "Kuidas sul läheb, Eesti Vabariik? Kuidas sul päriselt läheb?".

Mida ta meile vastaks?

„Tööd ja leiba ikka jätkub. Paremini saaks alati. Aga tead ise – ei hõbedat, kulda, seedreid ega palme … Eks tuleb nuputada, mis ja kuidas. Õppimist au sees pidada, arukamalt toota, säästlikumalt tarbida, tervemalt elada, rohkem liikuda. Tulevik teeb muidugi üksjagu muret, aga lähimad liitlased on tublid ja toetavad. Kokkuvõttes – on olnud hullemaid aegu. Mina usun oma inimestesse.“

Aitäh Sulle, Eesti.

Tõsi ta on, et tulevik teeb muret, sest nii palju asju juhtub korraga. Kusagil keerab suurriik järsult rooli ja keegi tõmbab käsipidurit. Kusagil kohtuvad kaablid ankrutega, tehisaru neelab ahnelt andmeid, energiat ja töökohti. Tartuski ähvardab uputada. Kõigevastased on leidnud uue vaenlase tuugenites. Mõned vihjavad läbi lillede, et odavama elektri nimel võiks siiski püüda idanaabriga paremini läbi saada.

Neile viimastele on mul üks väga lihtne meeldetuletus: Pearuga kahasse kraavi kaevamine on lõpuks alati kallim.

See on ühtlasi meeldetuletus meile kõigile, et tehnoloogia, digi- ja tehisaru ajastul ei tohi kergekäeliselt põlastada sotsiaalteadusi, mis aitavad mõista inimest, tema hirme ja ihasid.

Veel parem aken inimese hinge on ilukirjandus. Kui peagi 107aastaseks saaval Eesti Vabariigil oleks meile kõigile üks soovitus, siis ma usun, et see oleks: „Arno, ära unusta viiulit“. Ehk siis - rahatarkuse podcastide kuulamise kõrval ärge unustage lugeda häid pakse eestikeelseid romaane.

Head sõbrad, ma tuletan kõigile meelde, et äsja algas Eesti raamatu aasta. Viissada aastat tagasi arestis Lübecki raad kaubasaadetise, mis sisaldas eestikeelseid missaraamatuid. Nende raamatute saatus on meile tänini teadmata. Tore oleks fantaseerida, et mõni eksemplar on kusagil kauge arhiivi keldris säilinud. Aga võib-olla aitaks hoopis tänapäeva tehisaru esimese eestikeelse raamatu taasluua? 

Tehisaru olen täna mitu korda maininud ja usutavasti teevad seda täna ja homme nii mõnedki kõnepidajad. Muutub juba tüütuks? Aga see on valdkond, millel me peame teraselt silma peal hoidma, lootuse ja ettevaatusega. Saan aru nende kaasmaalaste murest, kes kardavad, et kui laseme krati oma viiesaja-aastast kirjavara läbi lugema, võib ta meil ükskord nina kukla taha käänata. Ometi – teisel kaalukausil on oht, et tänased noored saavad oma küsimustele inglise keeles paremaid vastuseid. Mis oleks saanud, kui viissada aastat tagasi ei oleks me lubanud maakeelt raamatutesse trükkida?

Ometi on meil tänaseks viissada aastat kirjavara. Ja lisaks suuline pärimus, mis ulatub aastatuhandete taha. Ja tore oleks mõelda, et kogu meie kultuuriloo kõige võimsam teos on alles kirjutamata. Sest me oleme ometi üksteisele lubanud: kesta läbi aegade. Vaatamata kõigele.

Eesti keeles on üks sõna "ometi". Kirjandusteadlased on leidnud, et see on üks kõige eestilikum sõna üldse. Asjad võivad olla täitsa hästi. Ometi on meil sees mingi rahulolematuse idu, mis ei lase kauaks istuma jääda. Asjad võivad vahel ka kiskuda kiiva. Ometi on meil usk, jonn ja tahe – kaevata see kraav, harida see põld, saata lapsed kooli.

Ja nii ongi. Kevad tuleb jälle, niikuinii. Põllumehed asuvad tegema kevadkülvi, linnatänavad pühitakse talvesodist puhtaks, ehitajad panevad püsti sarikaid, lapsed jooksevad koolist koju, noored paarid abielluvad, lauljad ja tantsijad harjutavad suurpeoks.

Elu kestab. Rahvas kestab. Eesti kestab.

Palju õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik. Head iseseisvust meile kõigile!

Jarno Laur
Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees

Uudise foto: Joonas Sisask