Vabariigi aastapäevkõne

Uudis
24. veebruar 2020
Vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul andis Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Rain Sangernebo üle maakonna kõrgeima teenetemärgi Tartumaa Kuldne Tammeoks. Aumärgi pälvisid kultuuritöötaja, Puhja Seltsimaja kauaaegne juhataja Kaja Udso, Eesti Geenivaramu looja ja biopanga juht Andres Metspalu ja loomakasvatusteadlane Olev Saveli.

Tänukirjaga tänati paljusid tartumaalasi panuse eest kodukandi arendamisse.

Aastapäevakõnes julgustas Rain Sangernebo üksteist rohkem hoidma ja märkama.

Vaata aastapäeva pildigaleriid SIIT


Austatud daamid ja härrad, head Tartumaa inimesed ja külalised.

Eesti Vabariik saab jälle aasta võrra targemaks ja tugevamaks.

Äsja tähistasime Tartu rahulepingu sõlmimise sajandat aastapäeva. See pani väärika punkti pidustustele, millega tähistasime oma riikluse sadat aastat. Tore on mõelda, et siitsamast mõnesaja meetri kaugusel anti allkirjad dokumendile, mida on nimetatud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks.

On küsitud, et kas need pidustused ei läinud ehk liiga pikale. Kahe aastaga jõuab ju väsida. Eriline muutub tavaliseks.

Aga sõna „tähistama“ on eesti keeles nii toredasti mitmetahuline. Me tähistame erilised paigad maakaardil teatud märkidega. Me tähistame ohutud teerajad metsas ja soos teatud märkidega. Tähistamine – see on millelegi tähenduse andmine. Ajaloo ja aastapäevade tähistamine on samuti neile uue tähenduste andmine. Ning tähendustest koosneb kogu kultuur. See, mis meid inimestena ühendab ja eriliseks teeb.

Kultuur on meie rahvale kallis. Oleme ta sisse kirjutanud oma põhiseaduse kõige esimestesse lausetesse. Tahame teda ka uhkusega maailmale näidata. Daamid ja härrad, me viibime praegu tulevases Euroopa kultuuripealinnas. Nelja aasta pärast on meil unikaalne võimalus jagada Euroopaga oma tähendusi. Tähistada üheskoos.

Neli aastat on aega, et panna kokku kultuuriprogramm, milles kajastuvad:
  • loodushoidlikum linna- ja maakultuur, 
  • haritus ja leidlikkus,
  • vaimne tervis ja põlvkondade side,
  • paikkondlike omapärade esiletoomine,
  • kontrakultuurne ärksameelsus.

Me teeme seda üheskoos. Mitte üksnes Tartu linn koos Tartu maakonnaga. Ka Tartu maakond koos terve Lõuna-Eestiga. Koos Tallinnaga. Koos Narvaga.

On hea meel teatada, et viis Lõuna-Eesti maakonda on juba sõlminud koostööleppe, et edukamalt suuri asju ära teha. Nagu võrukad märkisid: üksi saaks küll kiiremini, aga koos saab kaugemale.

Mõelda täna kultuuriprogrammist aastal 2024 on muidugi keeruline. Kas suusamaratonidest on siis veel mõtet rääkida? Kas laulusalm „ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal“ peab endiselt paika? Kas rahvusvahelised lennud toimuvad või külvab hirmu mõni uus viirus? Ennustada on raske isegi järgmise nädala ilma, ammugi siis järgmise kümnendi kliimat. See on tõsiasi, millega me peame tegelema. Ärme hurjuta koolilapsi, kes meile keskkonnaprobleeme meelde tuletavad. Nemad peavad elama selles keskkonnas, mis meist maha jääb.

Tulgem aga tagasi tänasesse päeva. Käimas olev aasta on Eestis pühendatud digikultuurile. Niisiis tähendustele, mida luuakse või tajutakse arvutite ja nutiseadmete vahendusel. See on keerukas ja kummaline valdkond. Muide, kas te teadsite, et „Tõe ja õiguse“ kõik viis osa on digiteerituna olemas Vikitekstide lehel, kust igaüks võib neid kas või oma nutitelefoniga lugeda.

Tammsaare ei ole muidugi digikultuuri tuum. Aga digist puutumata ei jää temagi. Meie mullune enim vaadatud ja kiidetud film sisaldas päris palju arvutiga töödeldud kaadreid.
Ja ometi paistis kõik ekraanil nõnda ehtne. Päris tõde ja päris õigus.

Rääkides tõest ja õigusest tahaks tõsta üles veel ühe küsimuse. Mis saab edasi õigeks mõistetud inimestest? Ilma naljata. Neile kahtlustuse esitamine on toimunud suure meediakajastusega. Esiküljeuudistest saime teada, et ametniku või poliitiku suhtes on korruptsioonikahtlus. Kui aga selgub, et kahtlustusel polnudki alust, mis saab siis? Kui suur peab olema esiküljeuudis, et inimese maine taastada? Kas meis on piisavalt kultuuri, et pidada iga inimest süütuks, kuni kohus pole teda süüdi mõistnud?

Tehnoloogia võimaldab inimestel valetada usutavamalt kui kunagi varem. Ja levitada valesid laiemalt kui kunagi varem. Juba praegu ei ole kuigi keeruline võtta ühe inimese nägu ja hääl ning lisada videopildis kellegi teise sõnad. Kas meie kultuur kaitseb meid selliste valede eest?

Kas me ise käitume digimaailmas kultuurselt? Või tundub, et karastatud klaasist ekraani taga võib ennast igati lõdvaks lasta?

Targad on öelnud, et kultuur ja tsivilisatsioon tähendavad emotsioonide ohjeldatust. Kultuurne inimene ei haara kivi ega kaigast, kui miski teda ärritab. Digieelses maailmas tuli otsida kirjapaber, sulepea, ümbrik ja mark ning oma vihased sõnad mustandilehele ritta panna. Enne ümbrikule margi kleepimist jõudis viha üle minna. Võib-olla tuli koguni arusaam, et oponendil on tegelikult natuke õigus.

Digiajastu sõnumid sähvivad edasi ja tagasi palju kiiremini. Pahatihti esimesest emotsioonist juhituna. Ning sotsiaalmeedia tehismõistus soovitab meile üha uuesti samasugust sisu, mis on meid korra juba erutanud. Pakkudes aina kangemat kraami, et me ikka püsiks sellel lehel ja nende reklaamide mõjuväljas. Kuidas jääda sellises keskkonnas inimeseks? Kultuurseks inimeseks? Kellelt me saaksime õppida inimesena ellu jäämise kunsti?

Mõni ütleb, et jonni ja vihaga tõe ja õiguse taga ajamine on meie kultuurikoodis sees ning sellest pole pääsu. Õrnakesed ei jäävat siin ellu. Näidatakse pilkavalt näpuga nende peale, kes üritavad luua ökokogukonda, kus kuulatakse üksteist ära, istutakse südameringis ja räägitakse tunnetest.

Mina siiski usun südamega kogukondadesse. Mulle tundub, et ellu jäämiseks tuleb oma südant kuulata. Südamearstid jällegi ütlevad, et ellu jäämiseks tuleb õppida aeglasemalt elama. Miks me uhkustame sellega, et meil on alatasa nii kiire? Kuhu me õigupoolest kiirustame?

Õnneks kostab ka nende hääl, kes õpetavad aeglasema elamise ilu.

Fred Jüssi, Valdur Mikita, Marju Lepajõe ja mitmed teised. Õpime siis neilt ellujäämise kunste. Kui jääme ellu inimestena, ainult siis jääme ellu ka rahvana. Selles riigis, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Head sõbrad, ma soovin teile Eesti Vabariigi aastapäeval kogu südamest aeglasemat elu. Tähendusrikast elu. Inimlikku elu.

Elagu elu. Elagu Eesti.

Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Rain Sangernebo