Eesti Vabariigi 103. aastapäeva tähistamine

Täna täitub Eesti Vabariigi sünnist 103 aastat. Sellest 51 aastat oli meie riik võõraste võimu all. Lihtne rehkendus ütleb, et aasta võrra enam on olnud vabadust. Natuke nagu pööripäev, aga kui aastaringis lähevad päevad vältimatult kord pikemaks, kord lühemaks, siis oma ajaloos usume me valguse ja vabaduse jäävat võitu.

Selle aasta augustis saab juba 30 aastat taasiseseisvumisest. Samuti linnadele ja valdadele omavalitsusliku staatuse andmisest. Need on olnud keerulised ja huvitavad aastad. Täis õppimist ja katsetamist, vaidlemist ja leppimist. Mulle tundub, et me oleme päris hästi hakkama saanud. Need mehed ja naised, kes selle riigi eest kunagi Vabadussõtta läksid – ma arvan, et me ei pea nende ees silmi maha lööma.

Mõtleme kas või sellele viimasele aastale. On see vast olnud aasta …

Ma tahaksin kõigepealt tänada kõiki meedikuid. Õpetajaid. Bussijuhte. Poemüüjaid.
Kõiki neid, kes ei saanud jääda kodukontorisse. Tänan kõiki vabatahtlikke, kes on läinud appi. Tunnustan ka tööandjaid, kes on loonud kodust töötamise võimalused – et hoida inimeste elusid ja tervist.

Sellel möödunud aastal oleme pidanud mõtlema uuesti väärtuste peale. Turvalisus või vabadus, majandus või tervis. Ma olen alati nõus neil teemadel arutlema. Ka vaidlema. Nii sõpradega kui kriitikutega. Mul on valus vaadata, kui keegi varastab selle vaidluse ära. Näiteks kritiseerib kaitsemaske või vaktsiine selleks, et teha reklaami oma kahtlase väärtusega ärile.

Me oleme alati olnud uhked oma hea hariduse ja kaine talupojamõistuse üle. Praegu on aeg nad mõlemad kokku võtta. Ärme kuula rumalusi, ärme jaga rumalusi.

Talupojatarkustes on vahel tõtt, aga mitte kogu aeg ja mitte kogu tõde. Näiteks on selline ütlus: kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. See ei ole alati nii. Mõned raskused karastavad, mõned lihtsalt väsitavad. Ühiskonnateadlased ja filosoofid on viimasel ajal kirjutanud, et me vajame süsteeme, mis oleksid sitked. Üks tore sõna on eesti keeles ka „säilenõtke“. See, mis paindub, kuid ei murdu. Säilib ja ajab end uuesti sirgu. Sitkus on omadus mitte lihtsalt raskused üle elada, vaid nende mõjul tugevneda.

Kuidas me seda saaksime? Kuidas praegused proovikivid aitavad meil tulevikus olla tugevamad? Mul ei ole vastuseid. Mitte kellelgi ei ole, kuid ma kutsun teid koos arutlema. Näiteks koolid on juba mõelnud, mida nad saaksid kaugõppe kogemusest kaasa võtta. Võib-olla sünnivad ettevõtluses täiesti uued tulevikukindlamad ärimudelid? Võib-olla selgub, et uued kätepesuharjumused ja korralik ventilatsioon aitavad meil tulevikus hoida kokku raviraha? Võib-olla selgub, et osaline kaugtöö vähendab süsinikujalajälge ja parandab vaimset tervist? Võib-olla hakkame väärtuslikke näost-näkku kohtumisi nii palju hindama, et paneme nende ajaks telefonid käest?

Ma olen mõelnud ka linnaelule ja maaelule. Möödunud kevad püstitas suvilaremondi ja kanakasvatuse rekordeid. Mida toovad eelolev kevad ja suvi? Me oleme hulk aastaid rääkinud sellest, et asustus peaks olema ühtlasem. Praegu on üks väga tugev argument, miks kolida maale. Mis seda otsust toetada saaks? Kiire internet? Pakiautomaadid? Kohaliku talutoidu kojuvedu? Sõbralikud ja aktiivsed kogukonnad?

Kogukondades ja koosloomes peitub kahtlemata veel palju väge. Tunnustan neid, kes vedasid sügisel eest Tartumaa esimesi loometalguid. Seal sündisid erakordselt põnevad ideed. Eesti rahvas olevat küll rohkem omaette nokitsejad, kuid suuri asju on ikka tehtud talgute korras ja võite üheskoos tähistatud.

Head sõbrad, täna tähistame üheskoos Eestit. Kuigi igaüks oma kodus ja pereringis. Keegi meist ei näe tulevikku. See avab ennast meile hetke, tunni ja päeva haaval. Me loome tulevikku oma mõtete ja tegudega ning pärandame selle ühiselt oma lastele ja lapselastele. Igaüks meist saab anda oma parima. Üheskoos.

Suur tänu teile kõigile. Palju õnne Eestile.

Rain Sangernebo
juhatuse esimees